Khm.

Ma olen elus!

Mu blogi mitte nii väga. Igatahes, ma siis teen kiire kokkuvõtte sellest, mis vahepeal toimunud on. Lõpetasin edukalt 2.kursuse ja nüüd rooman mööda kolmandat. Kaasvõitlejad, kellega koos alustasin (Taavi, Carl, Keijo, Martin, Dolores), on endiselt koos minuga. Ja mõned teised. Aga nemad on põhilised.

Lõputöö ja muu koormuse tõttu lõpetasin selleks hooajaks koorilaulu ja see oli vist üks keerulisemaid otsuseid mulle üldse. Iga neljapäev vaatan kella ja nukrutsen. Aga see oli vajalik, ma arvan. Ja järgmisest sügisest lähen tagasi, nii et väga pikka pausi ei teki. :)

Ma lihtsalt laon mingid faktid, mis meenuvad, mingit seotud teksti siit ei tule vist väga.

Ostsin endale uue läppari ja olen nii-nii rahul.
Suvel lõikasin oma juuksed õlgadeni.
Käisin suvel ka kooriga konkursil Walesis. Lisaks reisisin Saksamaal. Soome vist ei käi Tallinnas elavate isikute puhul reisimise alla?
Emme ja issi hakkasid Muhu koju sauna ehitama. Jess!
Tegime Jaanaga rahuliku veiniõhtu ning see lõppes tekkide põlemise ja klaaside lendamisega.
Käisime Taaviga TechDay konverentsil ja saime tohutu teadmistepagasi asemel mõlemad metsiku toidumürgituse.
Mul oli auto nädal aega linnas ja ma suutsin juba teise päeva lõpuks nii ära harjuda, et nüüd vingun iga kord, kui bussile lähen. :-D

Teinekord süüdistage Taavit, et ta mind rohkem tagant ei torgi. Või siis ärge süüdistage, sest ta päriselt ka torgiks. :-P

Aga kõik on korras ja elu on vahva ja ehk varsti võtan end kokku ka (ma ei julge lubada enam midagi).

Uus aasta uue hooga!

Taavi says: Peks buudjet! AGAIN!

Jah.

2014 algas väga väga vingelt ning tõotab tulla äge aasta! Kui eksamihirmud välja arvata, on olemine läbi lae ja lõhki praegu. :-)

Aga alustan veidi varasemast. Jõulud on mul samuti lahkamata teema veel. Tulin kohe pärast viimast semestri nädalat Muhusse (enne seda muidugi pidasime Kreisiraadio peo Kareli, või edaspidi Karel the Horsehead'i sünnipäeva puhul ja täitsa äge oli!) ja otsustasin end lõdvaks lasta. Loodame, et see peagi saabuvaid eksameid ei ohusta, sest sellest režiimist pole ma endiselt täielikult taastunud. Pigem oleks poolsurnud asendis voodis ja kuulaks muusikat ja vahiks, kuidas Candy Crush'is kommid kokku kukuvad ja levelid edasi liiguvad (ei, mul ei ole sõltuvust sellest mängust. ei ole) ning sööks šoksi. Aga enamasti on mu parimaks sõbraks füüsika vihik. Igatahes.

Esimese asjana koju jõudes panin kokku oma 3D puzzle, mille Kaili ja Margit mulle jõuludeks kinkisid. Täitsa vahva tegevus ja lõpptulemus on ka ilus. :) Peaks nüüd elusuuruses ka selle torni ära nägema, oleks eriti kihvt. Olen seda näinud vaid lennukiaknast, kui läbi Pariisi kord läände suundusin. Aga siin ta on. Poolik küll veel, aga aimu saab ikka: 

Jõuluõhtu ise oli mõnus, rahulik ja perekeskne. Jagasime kinke (emme reaktsioonid olid parimad. Nüüd ma tean, kuidas reageerisin, kui lasteaias barbie-maja omanikuks sain. Kõige siiram õnn vist :) ) ja sõime massiivselt (ma sõin nii palju, et pidin vahepeal diivanile siruli viskama, sest olin veendunud, et muutun ise tanguvorstiks, kui jätkan) väga maitsvaid jõuluroogasid. Traditsiooniliselt tõime tuppa ka kuuse, minu nõudmisel muidugi. 

Täitsa armas kuusk on.

 Mina oma väikse nublukesega selle sama kuuse kõrval. Pärast kinkide jagamist. Istub mul põhimõtteliselt süles jälle, va sülekoer. :-)

Nämmmmmmmmmmmmmmmm....

 Lisaks hakkasime piparkoogi-kokkadeks, mis tähendab siis seda, et emme küpsetas ja me glasuurisime.

Kõige lahedamad olid muidugi issi tehtud piparkoogid. Tema käe läbi sai lumememmest kitarr, poolkuust klaver, seenest väike tüdruk ja kes teab, mida veel. :) 

Järgmine suursündmus on siis vana-aasta õhtu ning pidu, mille Manniga ja Taaviga kokku kupatasime. 15 inimest oli kohal ning täitsa äge oli. Tegime omale, nagu inseneridele (ja psühholoog-inseneridele) kohane, hingedelt maha võetud uksega laua, et rohkem ära mahuks.

 Siin osake peokülalistest Tujurikkujat vaatamas. Ilmselt kas Estonia hukule kaasa elamas või kurvad, et Edgari laul läbi sai.

Keskööd ja aastat 2014 läksime tervitama algselt Harku järve poole, kus avastasime mõned minutit enne keskööd, et ei toimugi mitte kui midagi. Läksime pooljoostes Õismäe tiigi juurde ja.. JÕUDSIME. Isegi enne keskööd. Seal oli ikka ülivinge. Ei kahetse absoluutselt, et kesklinna ei veninud. Tundus, nagu oleks seal olnud naabritevaheline võistlus "Kelle raketid on ägedamad ja kes suudab kauem paugutada" ning nõnda jälgisime show'd umbes kolmveerand 1ni. 

Mõned telefoniga jäädvustatud paremad kaadrid. Järgmine kord peaks peegelkaamera kaasa võtma.

     Keegi pani selle kaua põleva raketi maha põlema.

Ja nüüd, 2014, siit me tuleme.