Täna oli kell 8.00 programmeerimine (go, Fibonacci!) ja terve aja oli selline.. kurnatud tunne. Nagu kukuks kohe kokku. Otsustasin koolipäeva lõpetada ning koju puhkama tulla (sorry, Mann, Miku ja Taavi!!! D:) . Peauksest väljudes möödusin Markost, kes mu bussipeatuses kinni püüdis. Sõitsime siis veidi koos... tore oli näha teda, nagu ikka. Kui enesetunne oleks matemaatiline kõverjoon, siis sel hetkel läks see positiivsele teljele. Haha, engineer world. Igatahes, bussis avastasin majade aedadest möödudes, et iga aia õuel oli koer, kes istus lumekünka otsas ja vahtis rahulolevalt ja veits ülbelt möödujaid. Päris naljakas oli, kui seaduspära märkasin.
Kodus kraadisin - 37,2. Nõmedalt väike ja salakaval palavik. :-D Üritan rahulikult võtta, kuigi peaks homseks õppima. Marko soovitusel tegin omale suuuuuure tassi teed ka. :-)
Reedel lähme Jani, Oti, Carli ja Erkiga Dotat pwnima TTÜ eSpordile (mille osavõtutasu ma ei pea maksma, because sooline diskrimineerimine meeste suhtes :D ), nii et hoidke pöialt! Käisin eile Jani ja Oti juures harjutamas ka, ja no ma ei saa jätta mainimata..
Ott: "Priit ameles seal mingi tüübiga ja sellepärast ma nii hilja lahti saingi!!!"
Ohjah.. :'D Allow me to say - mul on kõige-kõige-kõige paremad sõbrad.
Mõned pildid ka, lihtsalt, et oleks midagi vaadata. :P
Minu....
...sõbrad!!!
Sellest saab reedel mu parim sõber:
Ja mida haige Anett kodus õppimise asemel teeb.....
Lähen näppan nüüd ühe granaatõuna ja tõmbun taas eemale, teki sügavustesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar